Intervjuu Euroopa Regioonide Komitee tulemusraamistiku määruse 2028–2034 raportööri Luca Menesiniga

Olete komitee raportöör mitmeaastase finantsraamistiku 2028–2034 ettepanekus sisalduva uue tulemusraamistiku määruse teemal. See kõlab väga tehniliselt, kas te võiksite selgitada, miks see teema on nii oluline?

Esmapilgul näib tulemusraamistiku määrus olevat näitajate ja aruandluse tehniline ülesanne. Tegelikkuses on see sügavalt poliitiline, sest see kujundab seda, kuidas ELi eelarves määratletakse edu, eraldatakse rahalisi vahendeid ja jõustatakse prioriteete kõigis poliitikavaldkondades.

Käesoleva määrusega ei mõõdeta üksnes kulutuste tõhusust; samuti sätestatakse selles põhimõtted, mille alusel määratakse kindlaks, milleks ELi eelarve on ette nähtud. Nagu on rõhutatud komitee arvamuse eelnõus, mille kallal ma töötan ja mis võeti vastu COTERi komisjonis 5. veebruaril, võib Euroopa Komisjoni kavandatud juhtimismudel kaotada regionaalpoliitika ja Euroopa ühised võrdsed võimalused, edendades ELi rahaliste vahendite riigistamist ning nõrgendades piirkondade ja linnade kohta ELi rahaliste vahendite andmisel. Selles mõttes võib raamistik halvasti muuta tasakaalu ELi eesmärkide, riiklike prioriteetide ja territoriaalse ühtekuuluvuse vahel.

Lisaks mõjutab tulemusraamistik halduskoormust, innovatsioonisuutlikkust ja territoriaalset õiglust. Kui see on halvasti kavandatud, võib see pärssida uuenduslikke projekte ning vähendada ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitika lisaväärtust.

Millised on peamised mureküsimused ja taotlused, mis on kesksel kohal arvamuses, mille kallal te töötate?

Arvamuses keskendutakse kolmele põhiprobleemile:

1. ühtekuuluvuspoliitika taasriigistamise ärahoidmine.
Kavandatud raamistik võib nihutada kontrolli korraldusasutustelt ja piirkondlikelt osalejatelt riikliku tasandi tulemuslikkuse kavadele, kahjustades kohapõhist poliitikat ja territoriaalset mitmekesisust.

2. Vältida põhjendamatut lihtsustamist ja liigset bürokraatiat.
Korraldusasutustelt saadud tõendid näitavad, et kuigi tegemist on lihtsustamisega, võib süsteem suurendada halduskoormust, kuna tulemusaruandlus lisanduks olemasolevatele auditi- ja kulukontrollidele, mitte ei asendaks neid.

3. Innovatsiooni, riskide võtmise ja territoriaalse lisaväärtuse kaitsmine.
Liiga jäigad näitajad ja standarditud eesmärgid võivad karistada eksperimenteerimist, pärssida uuenduslikke kohalikke projekte ja vähendada ühtekuuluvuspoliitikat nii, et mõju asemel tehakse märge kasti.

Selle probleemi lahendamiseks kutsutakse arvamuses üles:

· Uus horisontaalne põhimõte: ühtekuuluvuse mittekahjustamine, tagades, et kõik ELi eelarvevahendid toetavad territoriaalset ühtekuuluvust, mitte ainult ühtekuuluvusfonde. See peaks kehtima kõigi rubriikide, sealhulgas konkurentsivõime ja innovatsiooni kohta.

· Subsidiaarsuse tõhusam kohaldamine, tagades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise riiklikesse ja piirkondlikesse kavadesse.

· Tõeline lihtsustamine, sealhulgas tehnilise abi piisav rahastamine, eelkõige väiksemate omavalitsuste jaoks.

· üleminekuperioodid, et vältida rakendamisšokke, mis võivad rahastamist edasi lükata ja toetusesaajaid kahjustada.

Kas teil on tunne, et Euroopa Parlament kuulab selles etapis piirkondade ja linnade häält? Kui lähedal te oma liikmetega töötate?

Euroopa Parlamendis kasvab teadlikkus sellest, et ühtekuuluvuspoliitika ja ELi eelarve juhtimise tulevikku ei saa kujundada ilma piirkondade ja linnadeta. Teeme tihedat koostööd Euroopa Parlamendi liikmetega kõigis fraktsioonides, eelkõige nendega, kes tegelevad regionaalarengu, põllumajanduse ja maaelu arengu ning eelarvekomisjonidega, ning asjaomaste dokumentide raportööridega. Peamised mureküsimused on sarnased: liigse tsentraliseerimise vältimine, ühtekuuluvuse tagamine ja kohaliku paindlikkuse säilitamine.

Samas on institutsiooniline tasakaal endiselt delikaatne. Parlament on vastuvõtlik, kuid territoriaalsete osalejate tugev ja koordineeritud panus on endiselt väga oluline. Komitee ülesanne on just nimelt muuta territoriaalne tegelikkus seadusandlikuks mõjuks ning me tugevdame liite parlamendiga, et tagada kohalike ja piirkondlike seisukohtade arvessevõtmine läbirääkimistel. 

Oktoobris osalesite #CohesionAlliance’i avalikul meeleavaldusel ühtekuuluvuspoliitika kavandatava natsionaliseerimise vastu. Sellest ajast on möödunud paar kuud. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on saatnud kaks kirja, milles tehakse ettepanek esialgse ettepaneku muutmiseks. Siiski näib, et liikmesriikide valitsuste ühehäälsuse saavutamine on endiselt keeruline. Kas usute, et läbirääkimised liiguvad õiges suunas?

Piirkondade ja linnade mobiliseerimisel, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika alliansi (#CohesionAlliance) kaudu, on juba olnud käegakatsutav poliitiline mõju. Komisjoni järelkirjad ja kavandatud kohandused annavad märku sellest, et territooriumide ja edumeelsete osalejate surve on oluline.

Riskid siiski püsivad. Liikmesriikide ühehäälsuse saavutamine on keeruline ning mõned valitsused nõuavad jätkuvalt suuremat riiklikku kontrolli ELi vahendite üle, mis võib nõrgendada ühtekuuluvust, vähendada territoriaalset õiglust ja killustada ELi solidaarsust. Edusammud on võimalikud, kuid ainult siis, kui poliitiline surve jätkub. Sõidusuund peab jääma selgeks: Ühtekuuluvuspoliitika peab jääma euroopalikuks, kohapõhiseks ja territoriaalselt seotuks – seda ei tohi muuta riiklikeks kuluvahenditeks.

Tulemusraamistiku määrus ei ole seega tehniline joonealune märkus, vaid üks lahinguväljadest, mis määrab kindlaks, kas ELi eelarve jääb lähenemise ja solidaarsuse vahendiks või muutub riikide killustumise mehhanismiks.

Hoolimata üha keerulisemast geopoliitilisest kontekstist näib praeguses etapis, et president von der Leyen ja mitu liikmesriiki ei ole ikka veel täielikult mõistnud, et tugevam Euroopa vajab tingimata tugevamat ELi eelarvet ning et konkurentsivõimelisemat Euroopat saab üles ehitada ainult siis, kui kõik piirkonnad on võimelised konkureerima. Teatavatest piirkondadest loobumine või peamiste sektorite alarahastamine ei muuda Euroopat tugevamaks – see muudab selle killustatumaks, ebavõrdsemaks ja lõppkokkuvõttes haavatavamaks.

[Intervjuu avaldati #CohesionAlliance’i uudiskirja 15. väljaandes]